joonista mulle nägu
nii nagu sina näed
joonista mulle nägu
ja joonista mulle käed
kaks silma ja nina
nende alla vea vildakas suu
just nii nagu oleksin mina
sinu looming, ei miski muu
tee silmad, mis näevad vaid ilu
aga vahel ka nutavad
et hing nende taga poleks kunagi vilu
vaid päiksega kullatud
tee nina, ei suur ega väike
see polegi päriselt tähtis
ainult nõnda palju, et saaks panna su käeke
naerdes sinna vahel natuke jäätist
käed tee suured ja pehmed ja soojad
et su südant nad väärt oleks kandma
ja et kui ehaga päev läheb looja
oma mured sa neile võiks anda
kallis, joonista mulle nägu
enne kui minema läed’
et ma su tagasitulekuni võiks olla
nii nagu sina näed

Advertisements

Su hingesilmad on kui toored tikrid

Su hingesilmad on kui toored tikrid
ja mina nagu väike rumal plika,
kel võimatud on unistused- jah, kel tihti
soov näha on, kuis päike loojub itta.

Peopesas peita tahan mesilaselapsi,
käo kootud pesa sisse teha neile kodu
ja enda oma leida üles õige vargsi
sookailust kimbud peos, kui metsast tõuseb udu.

Siis aeda minnes naerdes sirutada käed
ning su tikrisilmi nähes jälle plikalikult loota,
et kui sinu hing mu laia südant näeb,
siis äkki sa see ainus kord ei torka.

Oh, armas, ei, ma valu küll ei karda-
ei iial neelaks sind, et lihtsalt saaks me üheks,
sind õrnalt soojas hoiaks, kuni tahaks saada
sa omal tahtel ükskord mu jaoks küpseks.

on igatsuste kaldapäistel igavikuliselt libe
sealt ära saame tulla üksnes värisevi jalu,
löön hambad huulde- tunne sääsesuiselt kibe
mu hingele on kuum see unustuste karjuv valu

on armastusejärved talveks tihtipeale jäätund
on talveilmad külmimad just siis, kui katab vaikus maad
ma tulen sinu juurde tuppa, valvama su külma und
ehk ainult selletõttu unenäotult magada sa vahel saad

on härmatanud hommikutel sõbra soojad silmad
mu kodutee veel tunneb seal kord kõndinute jalgu
ma hoian hinge kinni, et just säensed hallid ilmad
ei liialt ruttu jääks mu mälutolmulapi jalgu

su sarapuupähklitest silmad
on päeviti taevakarva,
kuid kurja ja vihmahalli ilma
leian sealt haruharva

ma tean, et kui päikene loojub,
kui hinges on härmatand tunne,
ma kõnnin koos sinuga koju
ning unustan võtmed lumme

ma tajun, kuis uduna hiilib
meie tulevik seintele raami
ja silmapilguga unustan ära,
kuidas ilma sain siiamaani

ma kardan, ning, arm, ära kohku,
et pea tahan igavest’ magada,
sest annad sa mulle iga päevaga rohkem,
millest öösiti tahan ma unelda

teisi ma alati kutsusin
kuid sa tulid täiesti ise
ka siis kui sind polnud
ma ära tundsin
su kohalolemise

musttuhande mõtte vahelt
mu südant ei leia sa üles
ma palun
ka pimedas hoia mu pihust
ka valguses kanna mind süles

mu süda jääb avatuks sulle
igast südaööst kuni ehani
siis kui meetreidki enam seleta silm
sinu kehast mu enda kehani

mind sa kiharatest või kisu,
löö, tee lõpmatusse ringe
kuid ära maha pilla iial
mu habrast ja hella hinge

minu arm kaitseb sind kui kuri
ja tuhandepäine lohe
pole iial sa ilusam olnudki vist
kui just siin
just praegu
ja kohe

nii järsku jäi armastus võõraks
kui välk vahel pilvedest heidab
sinu proosat ja armastuskirju
siiamaani veel sahtlitest leian

nii omast sai võõras, sa läksid
igal hommikul ning igal õhtul
sind tagasi tuli veel vähem
kuni enam me üldse ei kohtnund’

nii sa vaikid, kuid tahaksin küsida
mispärast sa alati karjud
tapeedil su silmade taga
on marjapõõsaste varjud

Kas meis elu veel on üheks hommikuks?
Või kas üheskoos loojuda võime?
Läbi lõhmuste kustuva õitsengu
sinu silmad me lauludeks lõime

Kas me kestame veel ühe päikese?
Las ma valutan ära su valud!
Sinu kohmetud sõnad puutüvisse õrnalt
aga kindlalt ma huultega surun

Sinu hing on kui suitsunud uksepiit.
Las ma olen su kollane kardin!
Ja kui pleegin ma valgeks, siis oled sa ainus,
kelle kulunud süda mind narrib.

Kas me vestame, tõstame, kostame,
ostame, elame veel ühe päeva?
Kas me kastame veelkord need roosid?
“Kas me kestame?”
-Jah, kuniks soovid.

augustivihmade kõla
ja maadligi sarapuud
aknas üksainus küünal
ukse taga vaid luud

sa olid väsinud tuulest
mul olid karedad peod
ning minu armastusluulest
said alguse paljud me teod

su viljapuuaiad mu vihus
mu öömustad vead su ees reas
su verelöök minu pihus
mu huulepulk sinu peas

ma naersin su üle kui pöörane
sa õhku pühkisid peoga
kui lahkusid, taga nutma sind jäin
patjapööratud näoga

Tuli

Ma toetan lauba vastu karget klaasi
Toasoojast roosa põse vastu aknapõske
Kui õitseks kõigile sa, paneksin su vaasi
siis oleks maailm heledam ja tuba vähem rõske

Ma vaatan aknast välja, samas sinu sisse
Ma pean sind paremaks, kui iial olen muid
Sa astusid mu karmi endaksolemisse
Sa uueks lood mu kalleid purukspekstud luid

Ma ivakene palun sinult aega
Ma tahan silmast-silma seista sinu sinaga
Kuitahes palju nõuabki see minu minalt vaeva
Ma tahan täna õppida sind armsaks pidama

Kui tõstan klaasilt näo, kõik mõeldu köidan pähe
Ma põsel tunnen, kuidas ennast sisse sead
Ma mõtlen ainult sulle ehast öhe
Mu südant tänasest vaid sinu poole veab

Kas sa kuuled mu hääles vaikust?
Kas sa kuuled mu seisakus kaja?
Kas sa tunned, kui päikses ja pilvituses
lakkamatult ja ainiti sajab?

Kas sa hoiad mu käest olles teisel pool teed?
Kas sa naeratad seljaga seistes?
Kas sa tead, kui röögatult rõõmsaks mind teeb
ainult sind leida kõikides teistes?

Tänase ootamatult vaba päeva puhul otsustasin oma arvuti vanades failides ringi luusida ning leidsin sealt endalegi üllatuslikult ühe dokumendi, kuhu olin kirjutanud tsitaate ühest kunagi sahtlisse kirjutatud romaanist. Neile, kes teavad, et eelmise aasta aprillis põles minu lapsepõlvekodu, ei tule üllatusena, kui ütlen, et vihik, kus romaan ise oli, jäi tuleroaks. Sellegipoolest avasin faili ja esimene lõik, mis sealt mulle vastu vaatas, rääkis põlengust. See on kirjutatud vähemalt kolm aastat tagasi, kui mitte rohkem ja seega asusin huviga lugema, mida ma kirja panin. Kui olin lõpuni jõudnud, värisesin üle kere ja tundsin, nagu oleksin just aidanud iseendal mingid perspektiivid jälle paika panna.

Tekst ise on selline:

 

“Ära vaheta kunagi kogemust millegi muu vastu, sest see on kõigest ülejäänust väärtuslikum. Kui sul on maja, siis see võib maha põleda. Kui see on juhtunud, on aga kogemus sellest igavesti sinuga. Kui sa aga oled tundnud tunnet vaadata oma maja leekides, mis näivad igavesti lõõmavat, tead sa, mida tähendab kaotada kõik. Seda ei saa sinult keegi ära võtta.
Ja siis jääb see sinuga. Kuigi sa oleksid justkui kaotanud kõik, ei ole sa kõike kaotanud.”
“Jah, sest…
…sest sulle jääb see kogemus.”
Ta vaatas mind imestusega. Imetlusega. Nagu ma oleks tükike kulda.
“Sa oled kiire õppija..”
“Jah. Aga mitte oma vigadest. Mitte oma kogemustest.”
“Kodu kaotamine on alati valus. Isegi kui sa tead, et see annab sulle hindamatu kogemuse. Kõrvaltvaatajal on hea arutleda selle üle, kui väärtuslik on kõik, mis talle kuulub, samal ajal oma soojal asemel magades. Ta justkui nuusutab suitsu lõhna, ise kunagi tule põletavat kuumust tundmata.”
“Sa tahaksid maitsta hukatust?”
“Võib-olla tahaksin.”
“Miks?”
“Sest võib-olla iga mürk ei tapa.”

Minu südame suvi

Sa oled kange ja kärsitust täis, minu hing,
mu ihu, sa ihne ja ilutu,
mu veri, mu vabaksostmise ving,
mu nägu, nii neetumalt nimetu.
Sa oled nii rusukspekstud, mu rind,
mu pulss, nõnda pulstund ja puretud,
mu kõne on mu oskamatuse hind,
mu silmapilgutus kõhetu.

Kuid sina oled arutu, ajatu, sulutu
kujutu, tujutu luule,
su kuju vappevärinaist vaatamata
varjutu,
su tuju kui tuli mu suule.
Su liigutus lõikav, kuid lubamatu,
su laulud kui pisted mu põue,
su olemus oigav, kuid olematu
sa ise-
kui õunapuu minu õue.

mööda tühjasid tänavaid kõndis üks mees,
oli vaikne ja tasa tal kõik hinge sees,
tuul prahti lükkas, poolkuu pilgutas silma,
mees kõndis ja kõndis nii ilmast ilma

nii ta tühjadel tänavail nägema õppis
inimelusid, mis mingil kombel on mõlkis;
inimlelusid, milles nõnda palju on kära,
kuid kus vähe on õnne ja silmade sära

kord üks teine mees vastu tal loivates astus,
tema sammust jäi teele ta päevatöö raskus,
mehe jalg oli tönts, silmad suunatud maha,
ei ta vaadanud ette, ei ta vaadanud taha

oli just saanud teate- tööd tal enam ei ole,
justkui elu veel polekski piisavalt kole,
oma muret tal polnud mitte kuhugi panna,
kodus keegi ei oota, kes seda aitaks ehk kanda

tema järel üks neiu, vanust kakskümmend üks,
sammus väsinult kannul tal, noor küll, kuid küps,
erinevalt toost mehest ei näidand’ keegi tal ust,
ta vaid väsind’ oli otsimast armastust

meie mees seda nähes sai äkitsi aru,
kui kerge neil kahel oleks küll leida rahu-
mees võiks pöörata ringi, neiu rutata järgi,
nii saaks pimedad elud ja tänavad värvi

nii ta mõtles see mees, ainult hetke või paar,
ise üksik kui ookeanis jalatäis maad,
vaatas ainiti kuud, vastu pilgutas silma
ja mõtles- lubaks vaid homseks ka selget ilma…

Sa ütled, et armastad ning siiralt usud,
sest mu silmist sul’ helendab tõe helkiv värv,
kuid kui ainiti sinna vaid vaatad, ei rusu
sind mu närvide hirmu ja hullust täis järv.

Sa pole ju iialgi kuulnud, kuis kriuksub
ja krigiseb valust mu roietekorv
või tundnud, kui halvavalt vahel ma olen
iseenese mõtete kõhetu orb.

Selles põhjatus järves kas eal oled ujund’,
kuhu kosena kukub mu sõmer selgroog
või kuulatand’ vahel, kuis metsana kohab
mu soontes eluvere tuhast tuline voog?

Kas sa kiikunud oled ses’ ajatus tuules,
kus sõnade vangina tantsib mu keel?
Kas iial sa näinud oled mu luules
neid sõnu, mida peidab mu mandline meel?

Sest et lindude keel võib olla ju ilus,
oma laule nad aga sulle ei loo
ja kui minu talv on sinu jaoks liiga vilu,
siis oma kevadet iial ma sulle ei koo.

Kui süda on kivist
ja purunematu,
seda keegi ei hoia,
seda keegi ei puutu,
kuid kui süda on klaas-
olgu kui tahes kui õrn,
jälje sinna saab jätta
ükskõik kelle sõrm

kuigi kildudeks saan
ainult aimdusest vahel,
on nii palju värve
minu mõrade vahel,
kas siis käsi sa julgelt hoidma mind sead,
kui sa tead-
vahel kilde ka korjama pead?

minust läbi sa lihtsaima
vaevata näed,
kuid oma peegeldust iial
ei kohta sa sääl,
sa ei liimi mind kokku,
kui sa pillad mu maha,
ainult aususetules
ma sulan kui vaha

klaasikildudel käia
on meeletult valus
ja kui ükspäev sa tunned
et olen sul jalus,
tea, et ükskõik kui tugev ka poleks su hoop,
minust saab imekaunis kaleidoskoop.

ma koguks kokku kõik tänavad
alleed, muuseumid, kohvikud
kõik juuksekarvad oma kammist
ja need üksikud naelad, mis põlenud puudest on jäänud ahju
ma koguks nad kokku ja annaks nad sulle
talita nii, kuidas võid
ma võtan ise ainult järve
mõned hundinuiad ja ülased
ja panen su korvi ühe närtsind õie

hirm tapab usalduse-
ma ei karda sind!

Sina, kes sa iial ei mõtle, kes sa iial ei igatse taga
Sina, kelle süda on verev, kellel alati sile on rada
Sina südame puhtust ei igatse,
sinul tähtis on poogitud paatos
Sa ei hooli, kas võitlus on õiglane,
kui vaid teisele jääks sinu kaotus.
Mind sa põlvili murrad ja kibedaks teed,
minu kurbuse riputad kaela
nagu medali omal’ ja võidukalt hüüad,
et sa, nurjatu, nägid veel vaeva
Tea, et see, kui elust käid mängeldes läbi
Sind vaid pimedaks teeb, mitte targaks
Tea, et rumal neid kive lihtsalt ei näe,
mille taga tark murda võib jala.